Katrin Klaebo
Ettevõtlikud Naised Raplamaal vabaühingu 25 liikmeline grupp külastas septembri teisel nädalal Türgi Vabariiki. Reisi aitas kaasrahastada Raplamaa Partnerluskogu Leader meede 2, tevõtluse konkurentsivõime tugevdamine.
Reisi oluliseimaks eesmärgiks oli kohtumine Türgi naisorganisatsioonidega, tutvumine väikeettevõtlusega maapiirkonnas, pereettevõtetega ning ka ühingusisese koostöö ja võrgustiku tugevdamine.
Meid võttis vastu suurte kogemustega, mehiselt hooliv reisikorraldaja Serdar Dobur ning inglise keele filoloogist giid Saide Hicran Bozkurt.
Esimene päev
Maia Krikk-Jürgens
Istanbuli septembrihommikud on suviselt soojad ja lubavad aimata päeval ees ootavat kuumust. 25 ettevõtlikku naist sätivad end ootusärevalt valgesse bussi istuma, et saada esimene mulje miljonilinnast Istanbulist ja siin tegutsevatest naisettevõtjatest.
Esmalt viib Saide meid lühiekskursile Istanbuli ajalukku. Saame teada, et Istanbul (Konstantinoopol) on oma 5000 aastase ajaloo jooksul olnud pealinnaks nii Bütsantsi kui Osmanite impeeriumil. Veereme mööda iidsest linnamüürist, silmame Konstantinoopoli oikumeenilise patriarhi residentsi. Patriarh Bartholomeos I on külastanud Eestit kahel korral, 2000. ja 2013. aastal. Imetleme mošeesid, parke ja taamal sillerdavat Kuldsarve lahte. Täna elab Istanbulis 22 miljonit elanikku. Töötuse määr on 14%, suur mure on noorte tööga hõivatusega, noorte seas on töötuse määr koguni 25%. Väljume bussist Galata rippsillal. Taamal paistab meie esimene sihtpunkt – 1348. aastal kindlustuse osana ehitatud Galata Kulesi ehk Galata torn. Endine valvetorn on aukartustäratavad 62 meetrit kõrge ning selle tipust avaneb hunnitu vaade iidsele linnale ja Kuldsarve lahele. Aga juba kiirustame mööda juudi kaupmeeste asutatud Beyoglu kaubandus-panganduskvartali Istiklali nimelist jalakäijate tänavat edasi, haarates jooksult kaasa kohalikust poekesest kitsepiimast valmistatud siidise jäätise. Klõpsame paar pilti kaoliku kiriku juures ja taas teele. Silmame põgusalt põnevat Tünelit, 1874. aastal ehitatud 573 meetri pikkust allmaaraudteed, mis viib reisijad vaevata Galata silla juurest mööda järsku nõlva Beyoglu kvartalisse. Aega ei ole raisata, meid ootab ees kohtumine Istanbuli naisettevõtjatega!
Peagi jõuame väikese poekese juurde, kus meid juba oodatakse. Siin tegutseb põhiliselt maapiirkonnas elavaid ja tegutsevaid naisi koondav kooperatiiv NAHIL Kadin Emegni Degerlendirme Vakfi ehk Naiste Töö Toetamise Fond. Poe perenaine kõneleb meile, et organisatsioon loodi juba 1986. aastal, et toetada madala sissetulekuga naiste majanduslikku ja sotsiaalset toimetulekut. Naisettevõtjaid koolitatakse säästliku ja kokkuhoidliku majanduse, õiguse, turunduse ja tootedisaini vallas, koos otsitakse turustusvõimalusi ning hangitakstoorainet. Soositakse ringmajandust. Ka Türgis on oluline päev rahvusvaheline naistepäev, 8. märts, mil tehakse kingitusi. Naisorganisatsioon püüab ühingu liikmete valmistatud tooteid riigisektorile kingitusteks pakkuda. Toetust saab ühing erinevatest fondidest. Poeke on isemajandav, seal töötavad peaasjalikult vabatahtlikud, müügil on usinate türgi naiste toodetud hoidiseid, seepe, küünlaid, mänguasju, tarbetekstiile, kotte, mänguasju, Oh, silme eest võtab see kaunis näputöö kirjuks. Enne lahkumist ostame kotid heast-paremast täis. Peale poekülastust istume kõrvalasuvas kohvikus väikeses vestlusringis, kus tutvustame meie Eestis asuvaid ettevõtteid ja arutleme koostöövõimaluste üle. Mõnigi Raplamaa Ettevõtlik naine leiab sõsarettevõtte Türgis. Lõunat sööma koguneme väiksesesse kohvikusse, mida peab avatud moega naerusuine Ayse.
Pealtnäha tundub tegemist olema täiesti tavalise kohviku ja sooja perenaisega, kuniks ta räägib oma loo. Ayse on lapsepõlves väärkoheldud, hilisemas elus inimkaubanduse ohvrina tööle sunnitud, kel jätkus söakust ja jõudu end sellest rattast välja võidelda. Elu raskemail hetkeil ööbis ta tänavail ja sai tööle kandideerides vaid eitavaid vastuseid. Ayse ei lasknud end heidutada ning ei pöördunud tagasi libedale teele. Täna peab ta kohvikut, kus annab tööd endistele eluheidikutele, aidates neid normaalse elu juurde tagasi. Ayse kohvik pakub kella 18-ni toitu tavakülastajale, pärast seda avab uksed kodututele. Siis on pakutav toit pisut lihtsam. Tihti jätavad päevased külastajad raha, et puudust kannatajad saaksid tasuta sooja toitu. Kohvikus on tahvel, kuhu on märgitud sel päeval tasuta jagatavate portsjonite arv. Ayse elust on kirjutatud raamat ning vändatud dokumentaalfilme. Edu Sulle, Sa suure südamega vägev naine!
Kuuma pärastlõuna veedame miniatuuride pargis Miniatürk. Park koondab endasse kõiki Türgi tähtsamaid hooneid 1:25 mõõtkavas. Nii saame jalutada üle Bosporuse väina minirippsilla, vaadelda minimošeesid, Hagia Sophia minikirikut, miniparlamendihoonet, minilaevu minilahes ning armsat minilennuvälja. Minirong miniraudteel mööda kihutamas, ministaadionilt kostvad ovatsioonid tunduvad aga päris- päris.
Park vaadatud, astume taas bussi. Bussijuht poetab meid teeservale ja juba ruttavadki ettevõtlikud jalad elegantse valge jahi poole. Merereis mööda Bosporust võib alata! Vasakul ja paremal kaldal saadavad meid kerges briisis voogavad raskest siidist Türgi lipud, see on kaunis ja väekas vaatepilt. Saide osundab möödalibisevatele ajaloolistele hoonetele: paleedele, mošeedele ning kõneleb neist, kes need loonud ning kes neis elanud. Bosporuse väin, 32 km pikkune ning ainus laevatee Marmara merest Musta merre, olles samal ajal eraldusjooneks Euroopa ja Aasia vahel. Laevaliiklus on siin väga tihe – väikestest paadikestest suurte kaubalaevadeni. Päike loojub, õhk on sametine ja sulnis.
Õhtu lõpetab oi-kui-mitme-käiguline kohalikest parimatest hõrgutistest koosnev õhtusöök suurepärase teenindusega Ziya Restoranis. Katrin peab päeva kokkuvõtva ja sütitava kõne. Lahkume paar kilo raskema ja õnnelikena Golden Way hotelli päeva muljeid seedima ja järgmiseks elevust tekitavaks päevaks välja puhkama.
Teine päev Istanbulis
Maria Mettas
Kõlab reipalt „Günaydin!“ ehk alanud on Raplamaa Ettevõtlike Naiste teine päev põnevas Istanbulis. Kuna ülemäära palju infot meile päevakava kohta eelneval õhtul ei jagatud, siis laseme ennast üllatada ning etteruttavat võin öelda, et me ei pidanud pettuma.
Lühikese bussisõidu ajal saime teada, et külastame täna paari mošeed, kohalikku söögikohta ning suurt ja ajaloolist turgu. Peatusime Roomaaegsete värvate ees, kus loksus veel 60 aastat tagasi meri, enne kui rannikuäär täideti ning loodi nüüdisaegne teede võrgustik ümber ajaloolise linnaosa. Siseneme vanalinna jalgsi ja väldime peamisi turistiteid, et mitte jääda jalakäijate ummikusse, sest meie esimene sihtkoht on äärmiselt populaarne Hagia Sophia Grand Mosque. Kell 9.00 seisame kogu grupiga paarisaja meetrises järjekorras kenasti kahekaupa paarides nagu koolilapsed, sest muidu võime pahandada saada kohalike turvatöötajate käest.
Hagia Sophia ehitati 537 a ning oli esimene ametlik kirik kristlastele Türgis. Tolleaegne valitseja Konstantinopol oli suuremeelne ja keelustas kristlaste hukkamise ja tagakiusamise. Kuni aastani 1520 aastani oli Hagia Sophia katedraal maailma suurim. Siiani on hoonel üks maailma suurima kuppel, mis on ajaloos 2 korda sisse vajunud oma massiivsuse tõttu. Hiljem lisati katedraalile juurde minaretid ning kuulutati mošeeks, millena see toimib tänapäevalgi. Ajalooliselt on hoonel pikk ja kirju minevik olles ligi 600 aastat kirik, 900 aastat mošee, 70 aastat muuseum ning aastast 2020 jälle mošee. Vahepealse giidi kõrvalmärkusena saime teada, et mida usklikum ja vagam sa näid, seda parema ja rikkama abikaasa endale saad. Tal oli värvikaid näiteid, kuidas tavalised väikelinnatüdrukud tulevad suurlinna ning esinevad vagade ja süvausklikena ning leiavad endale rikkad abikaasad. Hagia Sophia mošeesse sisenesime kombekohaselt kaetud peade ja kehadega ning võtsime jalanõud jalast. Saime head nõu kanda oma jalanõusid kaasas, sest kogemused näitavad, et mõned kingad lähevad sellistes rahvarohketes kohtades ise tundmatus suunas kõndima. Mošee põrand oli kaetud pehme vaipkattega ning seinamaalidest ja sisustusest oli näha, kuidas kristlik kirik on ümber mugandatud mošeeks. Kõik oli suursugune ja imeilus – ahhetasime ja ohhetasime kooris.
Järgmiseks külastasime vaid paarisaja meetri kaugusel asuvat Topkapi paleed, mis oli kuni 17.sajandini Ottomani impeeriumi sultanite peamine peatuspaik ja kodu. Meie giid rääkis uhkusega, kuidas palee köögis valmistati igapäevaselt kuni 5000 toiduportsu ning üks tema esiisadest oli palee köögis tööl. Ning veel tänaseni on neil au sees paleeaegsed retseptid, mida kasutatakse pidupäevadel.
Topkapi palee on niivõrd suur, et külastasime vaid meeste ala. Nimelt oli haaremi ala ehk naiste elu- ja puhkeruumid renoveerimisel ning sinna ei pääse veel mitu aastat. Palee on väga kindlalt piiritletud erinevateks sektsioonideks nagu näiteks ülikooli ala, raamatukogu, puhkealad, vastuvõtuala, riietumiskambrid, varahoidla jne. Paleesse said õppima vaid kõige targemad ja intelligentsemad poisid, keda palee saadikud käisid välja valimas ümberkaudsetest mägiküladest. Eesmärk oli valida küladest kõige nutikamad jatargemad poisslapsed, kes pärast õpinguid naaseks kodukülla ja aitaks kodukohal oma teadmisi kasutades õitsele puhkeda. Palee raamatukogu on tuntud kui üks maailma esimesi hooneid, mis ehitati taaskasutuse põhimõtteid järgides. Nimelt kasutati hoone ehitamiseks vana hipodroomi marmorplokke, et kokku hoida aega ja raha, mis kuluks uute plokkide raiumiseks. Meie tähelepanu püüdis majade vahel looklev jalgrada, mis oli laotud äärmiselt kaunis mustris väikestest rannakividest. Saime teada, et neile radadele valatakse vett ning vesi jääb kivikeste vahele püsima ja toimib selliselt palaval päeval jahutava elemendina.Topkapi palee kõikide hoonete detailirohkus ja luksuslik välimus andsid aimu impeeriumi jõukusest ja hiilgusest. Omaette vaatamisväärsus oli loomulikult varakamber, kus olid esindatud palee armee kaitserüüd, külm- ja tulirelvad ning muu strateegiline sõjatehnika.
Pärast mošeede külastust oli aeg leida lõunasöögikoht. Kindlasti ei soovinud me tänapäevaseid kohvikuid külastada vaid soovisime jätkata oma autentsuse teekonda ning täna kohalikule giidile leidsime kõrvaltänavate rägastikust äärmiselt hea kohaliku pitsakoha. Türgi traditsiooniline pitsa on paadikujuline, mitte ümmargune ning loomulikult kebabi kattega. Proovisime ära ka kohaliku joogi ayrani, mis meenutas petti. Kohalikus armastavad tarbida ayrani enne sööki, et oma magu ette valmistada saia ja liharohkeks toidukorraks.
Kõhud täis ja meel hea suundusime palju räägitud ja kiidetud Istanbuli turu poole. Istanbuli vanim ja suurim turg koosneb ligi 4400-st müügikohast, mis asetsevad ligi 400-l identsel tänaval ning igas müügikohas töötab 4-10 inimest. Kiire matemaatika ütleb, et Istanbuli turule tuleb igal hommikul tööle ligi 30 tuhat inimest. Arvestades turu mastaape ja seda hullumeelset rahvamassi, mis seal oli, siis iseseisvat avastamist me seal praktiseerida ei saanud. Looklesime hanereas giidi järgi ja ahmisime turul pakutavaid imesid silmadega.
Siiani on pruutpaaride seas auasi külastada turuplatsi, kus pakutakse parimaid väärisehteid ja kangaid, kuigi linnapildis olid esindatud ka gigantsete mõõtudega kaubanduskeskused. Ühe tõelise pärlina külastasime turu vanimat poodi, mis müüb ja toodab tekstiile. Tekstiiliäri on põlvkondi selle pere käes olnud ning oma poes on neil tuhandeid kanganäidiseid. Selle poe meistritel on teadmised ja oskused toota ükskõik, millist kangast, piisab vaid näidise pildist ja kanga materjali kirjeldusest. Selle fenomeni tõttu külastavad seda väikest butiiki stilistid üle maailma. Kui maailmakuulsate teatrilavastuste või Hollywoodi filmide tarvis on autentseid rõivaid luua, siis see on just see koht kuhu poole pöördutakse. Ka meie külastuse ajal oli oma kanga valikuid tegemas ühe teleseriaali stilist. Meist edevamad lahkusid poekesest kottidega, salapärase naeratuse saatel😉
Istanbuli turult jalutasime mööda pööraselt kaldus ja kitsaid tänavaid pidi Egiptuse turule. Egiptuse turg on eelkõige tuntud vürtsituruna. Sellegi turu läbisime tublis hanereas, sest vaba aega ostlemiseks lubati järgmises linnas Bursas.
Kell 17.30, 13 000+ sammu ja 4 pdl vett hiljem jõudsime tagasi bussi, et alustada 3h sõitu Bursa linna, kus ootasid meid juba uued ahhetama panevad kohtumised.
Kolmas päev, Bursas.
Anni Vahter, Janeli Säärits
Raplamaa ettevõtlike naiste Türgi reisi kolmandal päeval saime tuttavaks riigi ühe kõrgeima mäe Uludaği jalamil asuva Bursa linnaga. Esimesena sõitsime mööda looklevaid mägiteid külastama Biziz Gida nimelist oliiviõli tootmisettevõtet, kus meile tutvustati tootmisprotsessi. Türgi on üks maailma suurimaid oliiviõli tootjaid. Valdav osa toodangust tarbitakse riigisiseselt, palju müüakse Hiinasse ja Inglismaale. Kohalikud söövad oliive tavaliselt hommikusöögi juurde.
Biziz Gida tootmises kasutatavad oliivid tulevad mitmest Türgi provintsist, korjeaeg on oktoobris. Ettevõte valmistuski parasjagu masinate hooldamise ja remondiga tootmishooajaks. Tootmishooajal käib tehasest päevas läbi 240000 kilo oliive, nii 2-3 kuud järjest ja 24 tundi ööpäevas. Kohalikud talunikud saavad samuti lasta tehases enda kasvatatud oliividest oliiviõli teha. Toodetakse nullkulu põhimõttel – iga oliivijupp saab kasutatud.
Pärast tehase külastamist tegime eksprompt peatuse kesk viigipuusalusid, et osta kohalikelt värskeid viigimarju. Saime näha, kuidas marju käsitsi sorteeritakse – kõvemad Euroopasse (valdavalt Saksamaale), pehmemad müüakse Türgis, sest pehmet marja on keeruline transportida. Hind oli 10 liiri ehk 0.56 € kilo kohta. Katrin Klaebo meenutas aastatetagust esimest kohtumist viigipuuga – et nagu moosipallid puu otsas, sellised marjad, kus moos sees!
Järgmisena ootas meid südamlik kohtumine Bursa kohalike naisettevõtjate organisatsiooniga Mudanya Kadinlari Kooperatifi. Meile tutvustas 2a tagasi asutatud organisatsiooni selle juht Şennur Kocakurt, toiduinsener ja põllumajanduse magister. Organisatsiooni eesmärk on toetada naisi, kes tahavad kohalikus elus aktiivsed olla.
Brändinime Alnur all loovad ja müüvad naised (peamiselt sotsiaalmeedia kaudu) kohalikust toorainest tooteid, nt pastasid, hoidiseid, oliiviõli, käsitööd. Ühise brändina on naistel oluliselt lihtsam klientideni jõuda kui igaüks eraldi. On oluline naisi ühiskonnaellu integreerida, eriti maapiirkondades. Võimalus ise raha teenida annab naistele vabaduse ning võimaluse ennast harida, reisida. See on Türgis täna veel võrdlemisi uus, et naised osalevad aktiivselt kogukondlikus elus, on ettevõtjad. Selleks ongi loodud too organisatsioon – et naistel oleks, kellele alustava ettevõtjana toetuda ning väikeettevõtjatel julgust juures, et suuremaks kasvada. Naised olid meile katnud ilusa lõunalaua ning ette valmistanud käsitöö töötoa. Meid tulid lillekimbuga tervitama kohaliku omavalitsuse esindajad, kes olid eelnevalt lugenud ja uurinud Eesti kohta ning avaldasid soovi külla tulla. Katrin tutvustas nii poliitikutele kui naiste organisatsioonile meie MTÜd ja tegemisi, vestlesime naise rollidest ja nähtavusest ühiskonnas nii Eestis kui Türgis.
Pärastlõunal saime tuttavaks 2017. aastast tegutseva Yusta veiniistandusega, 4- liikmelise perefirmaga, mida juhib proua Asta. Prantsuse viinamarjadest toodetakse seal aastas 10000 pudelit kvaliteetset veini, kõik müüakse kohalikule turule. Saime tutvuda tootmisprotsessiga ning degusteerida istanduse auhinnatud veine. Pika päeva lõpuks küüriti meid korralikult puhtaks Türgi saunas ehk hamamis. Paljudele meist oli see esimene kord taolist teenust kogeda, mõnele meeldis, mõne jättis leigeks, aga põnev oli meil kõigil.
Kõhu sõime õhtul kebabist täis Şahinbey Döneris. Tsiteerides Anu Matsood – süüa anti nii, et „naba naksus“.
Neljas päev
Kersti Ojamets
Reisi eelviimasel päeval ehk Bursa kolmandal päeval külastasime kolme kohta.
Esimesena külastasime Umurbey siiditootmis-ja disainikeskust. Ajalooliselt on Bursa alati olnud siiditee oluline tööstuskeskus. Siiditee ei ole üksainus tee, vaid ajalooliste kaubateede võrgustik läbi Aasia Hiinast Euroopasse. Keskus on üks esimesi Türgis loodud muuseum- tootmine, kus on võimalik näha, kuidas siidiussi kookonist saab imeline siidivaip. Siidi tootmine käib Türgis põlvest põlve ja teadmised antakse edasi oma perekonnas. Praegune tehase juht on neljandat põlvkonda siiditootja. Siiditehase tootmine on jaotatud kolme ossa: toormaterjali ala, töötlemine ja koostamise ehk valmistamise ala. Sinna vahele jääb veel disain. Tootmise alal oli meil oli suurepärane võimalus vaadata ja katsuda, kuidas siidiussi kookonist kerib välja puhas siid. Siidiussi kookon pannakse keevasse vette ja seejärel tupsutades harjaga rullub kookon lahti siidiniidina. Väga suur roll on siidivaiba juures toote disainil. Meil oli võimalus kohtuda vabrikus kõrgelt autasustatud siidivaiba disaineriga proua Nesrin TÜREDi-ga. Saime lähedalt näha disaineri töötuba ja pisut piiluda tema kõige viimast projekti. Disaineri töö on ajamahukas. Iga sõlmeke vaibas on vaja programmi täpina märkida ja see omakorda seada õigesse värvitooni. Suurte siidivaipade valmimine on pikk protsess ja see võtab aega 1-3 aastat. Kõige viimasena saime jälgida ja julgemadki kaasa lüüa siidivaiba kudumisel. Vaiba kudumine on sada protsenti käsitöö. Saime teada, et odavamad vaibad on tehtud ühekordse sõlmega kallimad aga topeltsõlmega. Ehk siis topeltsõlme tegemine on oluliselt ajamahukam. Külastades siidivaiba muuseumit jõudis nii mõnigi meist järeldusele, et siidvaip on oma hinda väärt, teades mis töö sellele eelneb.
Sealt edasi sõitsime Bursast 10 km kaugusele Uludaği mäe jalamil asuvasse väikesesse 270 ajaloolise maja ja üle 700 aasta vanusesse linnakesse nimega Cumalıkızıkis. Linn on UNESCO kaitse all just eelkõige seetõttu, et tänaseni on väga hästi säilinud Ottomani impeeriumi ajal ehitatud majad. Munakiviteed on linnakeses väga kitsad, ilma kõnniteeta. Linnakeses kohtusime kohalike naiste organisatsiooniga, mille liikmete arv ületab nüüdseks saja piiri. Meid võttis vastu organisatsiooni asutaja ja juht Belediyesi Serife. Organisatsioon on loodud eesmärgiga julgustada Türgi naisi tegelema ettevõtlusega. Türgi naised said julgust peale 2003. aastal toimunud filmivõtteid. Enne seda, kui naised üritasid kohvikutes süüa pakkuda, vaadati nende peale halvustavalt. Peale filmivõtteid, kui linnakeses oli palju võõraid inimesi ja nende tegemistesse suhtuti külastajate poolt heatahtlikult, said naised aru, et nad teevad õiget asja ja see andis neile julgust juurde. Tänaseks on linnakeses mitmeid söögikohti ja naised on julged ning tegelevad väiksel viisil ettevõtlusega. Meil oli rõõm lõunatada söögikohas NAZAR GÖZLEME EVI, mis on asutatud just ettevõtlike naiste poolt. Meie peade kohal olid kasvamas viinamarjad, kiivid ja kastanid, mis oli meie jaoks omaette suur vaatamisväärsus.
Kuna linn on hästi säilinud ajaloo tõttu, siis on see turistide seas väga populaarne. Naistel on võimalik oma kaupu ja teenuseid turistidele müüa ja sellega elatist teenida. Bursa vanalinnas külastasime UluCami mošeed. Inglise keeles Grand Mosque of Bursa. Mošee on ehitatud Osmanite sultanile Bayezid, et tähistada võitu Nikopoli lahingus. Mošee on ehitatud aastatel 1396-1399. Mošee teeb eriliseks see, et sultan ehitas mošeele 20 kuplit. Traditsioon ütleb, et sultan Bayezid ehitas pigem ühe kahekümne kupliga mošee kui kakskümmend eraldi kuplit. Mošee keskel on ainulaadne kaheksateistkümne nurgaga purskkaev, mille kohal on katuseaken. UluCami mošee on veel tuntud dekoratiivsete kalligraafiate poolest.
Katrin Klaebo
Reisil oli mitu väga ilusat momenti ja need oli muidugi kohtumised Türgi naistega.
Türgi üllatas! Ikka selles kõige positiivsemas mõttes. Eelarvamused on kummutatud, Türgis elu edeneb ja naised on leidmas oma tugevat positsiooni ühiskonnas.
Minna Sahvri marmelaadid, Sirli ja Marju mesi, kuivatatud marjarullid, Eesti shokolaad, Rapla ilusad postkaardid ja palju muud saime kingitusena anda Türgi naistele.
Reis täitis igati oma eesmärki- loodi uusi suhteid, saadi omavahel paremini tuttavaks, tunti rõõmu, tantsiti ja lauldi, täitsa kogemata sattusime ka Türgi pulma.
Reisi lõpuks oli kindlasti naerukurde juurde naerdud ja pisarateni liigutatud saadud ning veel üks annus päikesevitamiini laaditud enne pimedat sügist.
