Aprillis võttis ettevõtlike naiste ühinguga ühendust ESTDEV projektijuht Helin Anton ning pakkus meile võimalust minna Gruusiasse sealsetele naistele oma ühenduse tegevusest rääkima.
Me ei mõelnud kaua, võimalusi tuleb ikka ära kasutada. ESTDEV on kaks aastat tegelenud maaelu edendamise projektiga ENPARD-4, mille üks osa on seotud LEADER tegevusgruppide ja naiste võimestamisega. Gruusias ei ole hetkel maapiirkondades naiste ühendusi, kuid näib, et neid see kontseptsioon huvitab.
Algselt võtsime plaani, et meie ühendusest lähevad Gruusiasse juhatuse liikmed Katrin Klaebo ja Stina Andok. Lõpuks Katrin siiski loobus tervislikel põhjustel ning tema asemel rändas minuga Gruusiasse Kaili Tuul.
Reis oli parajalt lühike, kokku olime kodukandist eemal neli päeva, 25.–28. juuni. Lendasime esmalt Varssavisse ning sealt edasi Tbilisisse. Sama teekond oli ka tagasi koju. Tbilisisse jõudsime varahommikul, umbes viie ajal. Väga vaikne taksojuht sõidutas meid umbes pool tundi hotellini ning meie saime juba auto aknast imetleda võõraid vaateid – kaunist ja künklikku maad.
Magasime peatäie ja läksime juba mõned tunnid hiljem hommikusöögile. Eestis oli sel ajal vihmane ja külm. Meie nautisime ligi 30kraadist päikest juba hommikukohvi kõrvale. Otsustasime, et uni on nõrkadele. Olime Gruusias esimest korda ja otsustasime sellest vähesest ajast viimast võtta.
Kohvi alla neelatud, uudistasime Tbilisis ringi. Kuna tõdesime, et oleme mõlemad üsna kehvad orienteerujad, hoidsime sirget joont ning jalutasime sisuliselt mööda üht tänavat otse edasi. Olime kesklinna piirkonnas ja vaatlesime suurlinna maju, inimesi ning kaubandust. Peab tõdema, et ülemäära kaunis see vaatepilt ei olnud, kuigi omajagu ilu pakkusid külgnevad künkad.
Enne veel, kui me pealinnast maapiirkonda, täpsemalt Tskaltubo poole sõitma asusime, kohtusime projektijuhi Heliniga kohalikus restoranis. See oli juba päris kena, maitsesime kohalikku toitu ja kosutasime end jahedate jookidega. Helin rääkis meile natuke kohalikust kultuurist ja kommetest ning saatis meid siis teele.
Tore autojuht sõidutas meid 3,5 h imelisse Tskaltubo linna, mis mulle meenutas olemuselt Värska piirkonda. Tskaltubos on samuti vanad allikad ja see on linn, kus nõukogude perioodil käidi sanatooriumis suvitamas. Hästi on teatud, et Stalin on olnud Tskaltubo sanatooriumis külastaja.
Meie saime rõõmustada oma toreda hotelli üle, mille küljel oli mõnus bassein. Kuum ilm tingis selle, et nii pea, kui olime kohale jõudnud, vahetasime riided ja leidsime tee vette. Seejärel kohtusime juba seminari korraldajatega, kes meid järgmisel päeval ettekandeid esitama ootasid. Meie roll Gruusias oli esitleda nende seminaril kaks ettekannet: digitaalsete tööriistade kasutamisest maapiirkonna ettevõtluse edendamisel ja kuidas toimivad naisteühendused. Loomulikult on mõlemad ettekanded loodud meie kogemuste näidete põhjal.
Samal õhtul õnnestus meil külastada kohalikku restorani ning maitsta veelgi rohkem kohalikke maitseid ning loomulikult ka veini. Seal nimetatakse seda koduveiniks, sest iga asutus ja võib-olla siis ka kodu, teeb oma veini. Kuigi see punane vein, mida me restoranis proovisime, oli harjumatult magus, oli see siiski ka väga nauditav. Hea söögi ja joogi kõrvale saime kuulata ka pillimängu ja kohalike meeste laulu.
Reisi teine päev algas kohe seminariga. Üritusel oli tõlk, kes suhtles meiega inglise keeles ja tõlkis kõike gruusia keelde. Kokku oli seminaril umbes paarkümmend ettevõtlikku naist Gruusia erinevatest piirkondadest, kes tegutsesid erinevates valdkondades.
Esimese veerand tunniga sai selgeks, et neid väga huvitavad just konkreetsed kogemused ning kuna Kaili lugu on niivõrd inspireeriv, siis liikusime tema sotsiaalmeedia tegevuste tutvustamisest sujuvalt üle ettevõtlusega alustamise ja edendamise teemadeni. Naistel oli palju küsimusi ja jutt aina voolas, nii et seminari korraldajad muutsid päeva ülesehitust selliselt, et jätkasime kohe ka oma teise ettekandega. Esialgse kava järgi pidime ühingust rääkima alles õhtul.
Saime palju positiivset tagasisidet ning loodame, et meie jutt oli kellelegi ka päriselt kasulik. Gruusias käivad asjad pisut teisiti kui meil. Ettevõtlikel naistel ei ole seal loota väga headele ja lähedastele suhetele kohalikes omavalitsustes. Samuti seisavad nad oma maapiirkondades silmitsi probleemidega, mis meid enam liiga tihti ei puuduta, näiteks, kas sõiduteed on läbitavad või mitte. Vähimal juhul olime neile heaks näiteks, et areng on võimalik ning perspektiivi maapiirkondade naistel siiski on.
Jäime Kailiga igatahes ise väga rahule nii seminari kui Gruusia avastamisega. Olime üllatunud, et grusiinid ei olnudki niivõrd temperamentsed nagu algselt kahtlustasime. Vähemasti ei tundunud meie jaoks kontrast eriti tugev eestlaste ja grusiinide vahel. Süvendasime head kontakti ja tervitame meeleldi sealseid ettevõtlikke naisi teinekord ka meie juures.
