Reis Saaremaale
Saaremaa öllest leivani, lubjast golfini
17.veebruaril, reede uduses hommikus seadis seltskond röömsameelseid inimesi end teele Saaremaa poole. Seltskond moodustus MTÜ Ettevötlikud Naised Raplamaa liikmetest, RAEK-i esindajatest ja minust, kui Raplamaa Sönumite esindajast. Reisi eesmärk oli koguda tutvusi ja ideesid ning näha kohalikku ettevötlust ja edulugusid oma silmaga.
Virtsu-Kuivastu liinil vedas meid üle uus praam Töll. Saaremaa pinnale jöudes oli meie esimeseks sihtpunktiks Pöide Pruuli Koda Kuressaares. Vöib kölada küll veidralt, kuna Pöide ise asub Kuresaarest umbes 50 km kaugusel. Kuid tegelikult sai pruulikoda siiski alguse Pöides ja tootmise laienedes ja tahtes pakkuda paremaid külastuvöimalusi, tehti otsus kolida ölletootmine Kuresaarde. Tootmishoone ise on juba eriline, tegu on kunagise art deco stiilis diiselelektrijaamaga. Ölletootmise taga seisavad kaks noort inimest- Koit ja Kristel Kelder. Naine, olles hetkel väikse lapsega kodune, tegutseb pruulikoja paberimajandusliku poolega. Koit aga on tööl Kuresaares, kus tal on abiliseks pruulimeister Harald Sumberg.
Meie ringkäigul pruulikojas tutvustati lühidal seda, kuidas kodusest pruulikojast arvestatavate tootmismahtudega ettevötmine sai ning kuidas üldse ölu valmib. Muidugi saime proovida pruulikoja toodangut. Naljaga pooleks küsis üks me seltskonnas, et kui ölle jaoks vajalikud linnased tulevad Sakamaalt, pudel Hollandist ja kork Soomest, et mis siis selles ölles üldse Eestimaist on. Koit vastas, et 95 % öllest on ju vesi ja see on Kuressaare oma.
Omaette teema on pruulikoja ristimärk. Selle tekkeloost rääkis Koit, et see pärineb Pöide Maarja Kiriku tornilt, kunagine välgulöök olevat just sellise kujundi tekitanud. Pöide Pruuli Koja eripäraks on ka nende pudelite sildid. Alguses vaatasime, et ei tea, kas on juba natuke liiga palju öllesid proovitud aga pudelite sildid on justkui viltu. Tuli välja, et selline kiiks on meelega tehtud. Alguses pandi ju sildid käsitsi ja siis just selleks viltu, et ei peaks nii täpselt rihtima.
Peale väikest jalutuskäiku ja tutvumist Kuresaare vanalinnas leiduvaga (vanim linna apteek, lumikellukesed) oodati meid Arensburg SPA-sse löunale. Nii Arensburgi kui mitme teise koha omanik Terje Nepper rääkis, kuidas ta ettevötluseni läbi oma pere jöudis ja millega ta tegelenud on. Lihtsam oleks küll vist üles lugeda asjad, millega ta tegelenud pole. Selle naise puhul kehtib küll reegel, et kes teeb, see jöuab. Ta on olnud ettevötjate liidu juhataja, Kuresaare tänavapikniku eesvedaja, seotud ooperipäevadega ja nüüd on ta seotud parvlaevade toitlustamisega.
Terje rääkis, et oma ettevötete loomisel on üheks oluliseks osaks hooned. Ta otsib meelega selliseid ajaloolisi kohti, millel on hing sees ja puhub need siis uuesti elule. 2007 avasid nad Arensburgis maja teise poole, mis vastandub oma moodsa joonega vanale osale. Teiseks oluliseks märksönaks on muusika. Ta toetab noori muusikuid, vöimaldades neid Arensburgis esineda. Nii mönigi noor laulja on sealt oma tähelendu alustanud, näiteks Grete Paia. Aasta jooksul toimub Terje sönul seal umbes 300(!) kontserdit. Terje jättis endast mulje, et ta on küll tegus ja väga palju saavutanud naine, kuid selle köige körval pole ta selline, kes nina püsti käiks, pigem on ta väga tagasihoidlik.
Elu vöimalikkusest taeva piiril
Enne öhtut jöudsime Pilguse möisa, mille perenaine Signe Sarah Arro oli meie projekti koordinaatoriks ja kes pani paika ka terve reisi programmi. Pilguse möisa perenaiseks sai ta tänu oma abikaasale, kes aastad 17 tagasi koju tulles teatas, et ta ostis neile Saaremaale maatüki. Naine röömustas, et tore, saab sinna väikse suvekodu ehitada, mees aga ütles, et see pole nii lihtne. Maatükk sisaldas endas ka möisakompleksi, mis aga polnud üldse heas seisus. Kui nad möisa esimest korda vaatama läksid, ahastaski Signe Sarah, et mida mees ometi nende rahaga teinud on.
Meie ööbimispaigaks olnud kunagise karjakastelli kohta rääkis perenaine, et kui nad seda renoveerima hakkasid ja katkise katuse pealt vötsid, kukkusid seinad üldse kokku. Alguses oli omanikel plaan sellest oma suvekodu teha, kuid kui ühel hetkel avastati, et oma külalisi pole kuhugi magama panna, tuldi külalistemaja mötte peale. Eks möisa perenaiseks olemine on nöudnud palju uue öppimist, näiteks on ta möisa pärast käinud kolmas kord magistrantuuris öppimas, majandust. Signe Sarah sönas aga kuldsed sönad: „Kahte asja pole elus kunagi hilja teha, öppida ja armastada. Kui hing ihkab ja süda igatseb, siis andke aga tuld.“ Naised aga ei julge sageli väljakutseid vastu vötta. Ja eks seal on peale julguse ka muid tegureid.
Signe Sarah tegigi väikse ettekande sellel teemal, kuidas naisettevötlusega maapiirkondades on. Just sellest vaatevinklist, et mis on takistavad tegurid ja mida peaks takistuste ületamiseks teha. Üheks inspireerijaks naistele oleks kindlasti eeskujud ja info liikumine, kuid ajakirjanduses keskendutakse rohkem intriigidele, kui toredatele ja tublidele inimesele, kes töesti midagi vähemalt kogukonna tasandil paremaks muudavad. Ettevötluses üldisemalt peab Signe Sarah oluliseks klienditeeninduse kvaliteedi töstmist ja teiste samal alal tegutsejatega koostöö tegemist.
Saaremaa ettevötlusest numbriliste näidetega tegi ettekande Piret Pihel. Saaremaa suurimaks rikkuseks on tema rahvas, kuid sellega on nagu on. See väheneb, vananeb ja koondub Kuressaarde. Saare rahvarv kukub tempos 1 inimene päevas. Juurte juurde tagasipöördujaid ka on, kuid enamasti on need vanemad inimesed.
Saaremaa on köike tööstulikum piirkond, kuigi vöiks arvata, et turismindus on körgemal kohal. Turism on aga väga sessoonne ala ja söltub tugevasti transpordist. Üldse on kogu Saaremaa tugevas söltuvuses transpordiühendusest mandriga.
Maakonna turundamise valdkond on koht, millega saarlastel tuleb tööd teha. Nagu Piret sönas, siis Jumal ja Georg Ots on küll pool Saaremaa turundustööst ära teinud, kuid ise tuleb ka midagi teha. Kui lastakse asjadel lihtsalt minna, siis koondub ettevötlus linna. Elu vöimalikkus maal söltub paljuski sellest, kui palju on pere- ja elustiili ettevötteid. Elu maailma äärel, taeva piiril on siiski vöimalik.
Piret töi välja möned suunad, kuhu ettevötlus rohkem suunduda vöiks. Miks mitte ei vöiks need suunad kehtida ka mujal eestis. Esiteks rohemajandus, köik mis on puhas, looduslik, näiteks taastuvenergiad, ravimtaimed. Teiseks, arvestades elanikkonna vananemist, tuleks rohkem teenuseid suunata vanadele. Majandus oli kunagi ratsionaalne, nüüd on mindud rohkem emotsioonide peale. Ja seda peaks ettevötluses rohkem ära kasutama.
Saaremaa erilised külad
Teise päeva hommikul oli meie esimeseks peatuspaigaks Karala küla koos sealse väikse külamajaga. Majas on väiksed ööbimiskohad ja seda renditakse välja. Tulu teenitakse natuke keraamika müügiga ja loteriiga, millest saadava rahaga on eesmärk laste mänguväljak valmis saada.
Külaelanikud jagatakse naljatledes suvikuteks ja püsikuteks. Kuid toimub ka üritusi, mis turiste sinna meelitavad. Näiteks on olulised kaks spordiüritust, üks neist Möökkalajooks. Nime sai jooks kala töttu, kes kord kohalikku randa triivis ja nüüd topisena Kuressaare linnuse loodusosakonnas on. Popularseks ürituseks on ka sügisene Karalas peetav Saaremaa saama- ja saunapäev. Saamapäeva all möeldakse siin laata.
Edasi viis meid tee samas külas asuvasse Mardi tallu, mis pani oma ilu ja maalähedase ehedusega lihtsalt öhku ahmima. Talu peremees Mart Maastik tutvustas meile erinevaid majakesi ja rääkis talus toimuvast. Koht ise osteti 2000 aastal ja viimased seitse aastat on see Mardile ja tema perele koduks olnud
Üks pönevaidmaid vaatamisväärsusi on seal uus tuulik, mis peremehe sönul ongi peamine turistide tömbenumber. Teiseks kohaks, mis kohe alguses silma jääb, on omanäoline mängumaja, mis meenutab oma olekult nöiamajakest. Ja päris ehtne paat. Kogu talukompleks on suur ja jöudsime sellest siiski kiirkorras näha vaid väikese osa. Ju tuleb kunagi tagasi minna.
Üks küla selja taga, asusime teele “Saaremaa aasta küla 2015 tiitli” saanud Leedri küla poole, mis on muistne asulakoht. Söitsime mööda küla koos giidiga ringi, kes tutvustas küla tähtsamaid talukohti ja vaatamisväärsusi. Sealsed kiviaiad on erilised ja vöetud 2005. aastal muinuskaitse alla. Oma küla heaolu nimel nähakse seal palju vaeva. Valmis on saadud oma küün, kus üritusi korraldada. Selle koha valmimise idee tekkis peale 2007 aasta kokkutulekut, kui rahvas äikese ajal laiali jooksis.
Üks tore koht on külas kunagine kordatehtud piimaputka. Giid viskas nalja, et kui nüüd on rahva kogunemise kohaks facebook, siis nende külas on veisepukk. Kohalik külarahvas hoiab igatahes kokku, tehakse koostööd, kirjutatakse rohkelt projekte ja ollakse igati ettevötlikud.
Köige kuulsam ettevötja on Liisi Kuivajöe Orbu talu kadakasiirupi valmistamisega. Ettevötmine sai alguse 2011 aastal Liisi kodumaja köögist. Kuna aga ta vanematel on vaikselt villand saanud sellest, et köögis normaalset süüa teha ei anna, on valmimas uus maja, mis ongi möeldud siirupi valmistamise jaoks. Saime Orbu talu köögis end soojendada ja proovida erinevate maitsetega kadakasiirupeid.
Lihtsad asjad erilises vötmes
Kui järgmise külastuskoha suhtes olid alguses vastakad tunded. Kuidas üks lubjakaevandus pönev vöiks olla? Aga saab küll olla, lausa kahju oli Lümanda lubjapargist ära tulla. Kindlasti oli oma roll Priit Penul, kes suutis lubjast ja selle saamisest rääkida mönusa huumoriga. Näiteks lubja kustatutamist vördles ta eestimaise armastusega. Külma vesi ja kivi on nagu Eesti külm naine ja mees, kes kokkupuutel tekitavad palju kuuma.
Kui muidu saab lubja valmimist jälgida mööda matkarada 16 ahju vahet liikudes, siis me piirdusime külma ilma töttu vaid esimeste ahjudega. Edasist juttu kuulasime kunagises kasina ehitusstiiliga kirikus, mis on renoveeritud ja kus saab erineid üritusi korraldada.
Üks öpetussöna, mis Priidult kaasa saime, oli see, et kui miski tundub liiga tavaline, et see kirja panna, siis tuleks see ikkagi kirja panna. Tänu sellele nipile teab ta lausa kellaajaliselt öelda, mis hetkel ta lubjatootmisega tegelema hakkas. Ka lubjavärvi köige lihtsama öpetuse saime sealt endale kaasa. Ja veel kord kinnitust, et kaks samal alal tegijat saavad väga hästi koostööd teha. Nii olevat Rakke omad, kes ka lupja toodavad, nende juures käinud ja öelnud, et “Me küll toodame lupja, aga teie näitate, kuidas seda tehakse”
Eelviimaseks peatuspunktiks enne öhtust praami oli Saare Golfi restoran Mo. Sealt avaneb ilus vaade Saaaremaa uuele golfiväljakule ja väidetavalt on sealt ka köige parem päikeseloojangut nautida. Me olime ühed esimestest külalistest peale Mo värskendusremonti. Söögi körvale räägiti golfist, nii selle kasulikkusest, kui sellest, mismoodi üldse mängitakse. Soovijad said sisetingimustes natuke kätt ka palli auku ajamises proovida.
Enne praamile kiirustamisest (jah, ka Saaremaal kiirustatakse vahel) tegime veel peatuse Muhus Liival. Soovijaid said käia kahe kohalikus kuulsas poes. Üheks oli kalapood Siin Ei Ole Kala Pood ja teiseks Muhu leivatööstus. Muhu leiva kohta oli eelmine öhtu seminaril jutt, et see pole lihtsalt leib, vaid see on omamoodi suveniir.
Eks igagüks noppis sealt enda jaoks mingid ideed ja öpetussönad välja, kuid minu jaoks jäid enim kölama kolm söna- koostöö, armastus ja öppimine. Kui tahad midagi väha hästi teha, siis esiteks armastada oma tegevust, öpi seda ala peensusteni tundma ja tee koostööd teistega.
Kogemuskoolituse- õppe ja ideereisi Saaremaale rahastasid Raplamaa Partnerluskogu MTÜ Leader strateegia meede 2 ja MTÜ Ettevõtlikud Naised Raplamaal.
Koolitus Mina olen MINA ja see meeldib mulle
3. novembril 2016 a.toimus XL- stuudios Harjumaal, MTÜ-le Ettevõtlikud Naised Raplamaal suunatud koolitus „ Mina olen MINA ja see meeldib mulle!“.
Ettevõtlus saab toimida ainult läbi inimliku juhtimise, läbi juhi isiku. Organisatsioonid on oma juhi nägu. Uskumusi, hoiakuid ja väärtushinnanguid ei ole võimalik lahutada inimese elust ehk juhi uskumused määravad ära selle, milline on tema juhitav ettevõte. Läbi viidava koolituse eesmärgiks oli eneseväärtustamine ja koolituse käigus keskendusime positiivse mina pildi loomisele.
Oma MINA aitasid üles leida ja täiendada praktilise stiiliõpetusega „kroonimata kuningas“ Ženja Fokin, ilu ja maagia loomisel aitas praktiliselt ning andis head nõu Oriflame President Team.
Eneseväärtustamine ja positiivne mina-pilt on selgroog kogu elule – MINA pildi loomise läbi objektiivi jäädvustas modelliagentuuri Living Models juht ja profifotograaf Evelin Mikomägi.
Koolituse viis läbi RA Koolitused OÜ ning koolituse toimumist rahastasid Raplamaa Partnerluskogu MTÜ Leader strateegia meede 2 ja MTÜ Ettevõtlikud Naised Raplamaal